Wednesday, 19 December 2012

Marseilles

su numbrit kannan
telefonis
nagu risti

rist hõõgub
vastu vahemere musta

ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
ei pääse kuumus
enam minu sisse

kaks musta neegrit
veavad kuhugi jalgratast
ja telefonis
matemaatika

rist hõõgub
hõõgub riist ja süda
kui meenutan su vahemerekarvu

sest arukana
lahutan ma arvu
ja kõik mis oli võrdub nulliga

ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
need tänavad on pikad nagu jalad

su numbri jäädvustab
nüüd tätoveerija

ma veerin sinu huuli
enda riistal

mis tähendavad mulle kõik need tunnid

ees kardinad
ja kindlalt kinni luugid
siin toas on umbne
mul tahab hinge matta
kuid põrandad on kivist
pole kirkat
ei ühtki auku kinni ajada

rist hõõgub
hõõgub riist ja süda
ei ole unustada vahemerre kusta

siin lund ei ole
kuhu ennast peita
ja nulle ühe taha üha sajab

ma haaran telefoni
aknast välja heidan
ma pilgu paluva
siis sulle helistan

rist hõõgub
vastu vahemere musta

siin linnas kõik on tehtud vanast kivist
ja pimeduses viimne lootus kustub
et pääsen taas ma sündimise rivist
et pääsen taas ma sündimise rivist

No comments:

Post a Comment