Friday, 18 July 2014

Triikraud

Lapsest saati oli Viljarit saatnud edu, aga miski polnud enam endine. Sõbrad, kes olid aastaid elanud ebamääraselt, tallanud tuult ja jahtinud uusi võimalusi, jõudmata naistki võtta ja lapsi teha, olid tasapidi otsa peale saanud. Kellel kortermaja projekt elitaarses kõdurajoonis, kellel kõrgepalgaline tõlketöö Luksemburgis, mõnel lühikese ajaga juba uus ja noorem nainegi võetud.

 Viljaril oli majalaen, kaks tüütut last ja koer. Naisest ei tahtnud ta mõteldagi, kuid olemas oli toogi. Ja mitte vähe ei olnud Viljaril naist. Iga aasta aina rohkem. Firmapeo järel kolleegide linna peale sattudes unistas Viljar, et võtab mõne tüdruku tantsima, hullutab toda, röövib suudluse ja kaob rahuldatuna öhe. Ei enamat. Kuid tüdrukud ei vaadanud, ükskõik mitu jooki ta alla kallas.

 Neid kurbi mõtteid mõlgutades triikis ta särki. Oli kaunis sügishommik, roomikujälgedega savimaal, mis uuselamuid ümbritses, veiklesid päikesekiired ööjahedusest sündinud hallal.

 Aitab, nüüd aitab, mõtles Viljar. Ta teadis väga hästi, et tüdrukute saamiseks peavad pakatama põu, kus on rahakott, ja kube, kus on kõik muu, mis teeb mehest mehe. Kube peab olema raudne.

 Ta lasi rihma lõdvaks, tõmbas püksiluku lahti ja alukad alla ning torkas triikraua endale püksi.

 “Aaa! Aaa! I’m so hot! Ma olen nii kuum!” röökis ta täiest kõrist ja tormas toas ringi.

Kui lapsed koolis koju jõudsid, oli Rambo - nii kutsuti perekonna koera - juba hakanud laipa näkitsema.

No comments:

Post a Comment