Tuesday, 1 October 2019

Toimetaja

Solvusin, kui lahkus lauast menukirjanik.
Lahkus poole õlle pealt ja pika jututa.
Ülejäänud õhtu teda ainult silmasin
toimetaja seltsis klubi lage puutumas.

Istusid nad rahulikult, palju rääkisid.
Tasakesi naersid, põsenukil sumedus.
Moosiriiulisse mälestused jääksid vist,
kui neil puuduks takkajärgi kaal või tumedus.

“Jätka kirjutamist, see ei ole tühi vaev,”
ütles toimetaja, kui ta seltsi trügisin.
Meie jäime, tema aga haihtus läbi lae.
Kuidas nõnda noorelt? Ahastades küsiti.

Nagu kärbsed mööda lage ringi hulgume.
See on taevas, millest läbi elavad ei näe.
Vastu tahtmist, vastu talve unne suikudes
ulatame jääjatele elamise väe.

Friday, 12 July 2019

Liinakuru 2019. Fotod / Photos Saara Lotta Linno


Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril



Paistis tellistele peegelduvaid kiiri,
lendas õhus paplilume pudemeid.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.

Tundus, ootab tulevikus ainult tühjus.
Ma ei eksinud, kuid veidi aega veel
elu kaardilauas tuletikke kuhjub
minu ette, kui ei küsi vaevadest.

Kui ma talun ööd ja karjumata appi
sinu silmi vaatan kurbi, rahutuid.
Tihti võimalused ületavad tahtmist,
poolikvõidud teevad ränka valu, kuid

enam tappa ennast sugugi ei taha,
sest on elamine liiga usutav
ja kui hõbehundid murravad mind maha,
nende laul me kõigi südant puudutab.

Paistab pilvedele peegelduvaid kiiri,
korter suve rohkeid lõhnamisi täis.
Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,
tappa tahtsin, aga surra – ei.



Tuesday, 11 June 2019

Juuni vihmad


Juuni vihmad, jahedad ja värsked
kui lapsepõlves suve ootasin.

Veel olin puhas, aga mitte karske
kui elu hõlmad tasa paotusid.

On vesi kerge, aga pilv on raske,
kui lemmikmäng mu elus pimesikk.

Mul ennast vahel kinni püüda laske.
Ei ole hinge, kõik on inimlik.